Saturday, December 31, 2011

Jõulud ehk kingisadu koos küpsisekuhjaga

Ma tean, et lubasin kirjutada kohe pärast jõule, aga pole erilist viitsimist olnud arvuti taga kükitada ning sõnu ritta laduda. Praeguseks ootan juba kojuminekut täiel rinnal. Tahaks kohe homme lennukile hüpata ning aastavahetuse ning viimased vaheaja päevad vanade sõprade seltsis veeta. Aga noh, ega need 6 päeva, mis veel jäänud on nii hullud polegi.
Igatahes jõulud on möödas. Siiamaani sööme küpsiseid mis jõuluks valmistatud said. Siinmaal ei ole sellist suurt piparkoogitraditsiooni, jõuluks valmistatakse suhkruküpsiseid. Ka need kaunistatakse, piparkookide sarnaselt, glasuuriga. Kuigi enamjaolt pole see kõvaks tõmbuv tuhksuhkru ja munavalge segu, vaid hoopis tuhksuhkur koos määrdejuustuga, mis siis kodus ise toiduvärvidega sobivat tooni maalitakse. Ka on Eestist erinev, et jõuluvana ei tule mitte 24.detsembri õhtul, vaid hoopis keset ööd, seega näevad lapsed oma kingitusi 25. detsembri hommikul. Meie siinses peres on küll traditsioon, et jõululaupäeval võib avada ühe vabalt valitud kingituse, et ootusärevust veidi talitseda. Järgmisel hommikul olime üleval kell 6, jooksime kõik lapsed koos trepist alla ning avastasime täidetud sokid ning igaühele oli ka oma kingihunnik. Peale "jõuluvana" toodud kinkide avamist võisime asuda kuusealuse hunniku juurde. Seal jagasime kõik pakid nimede alusel laiali ning hakkasime neid järgemööda avama. Kuna kõik kuusealused kingid olid saadetud sugulaste poolt, või meie peresiseselt lihtsalt üksteisele teinud, siis avasime neid ükshaaval, et kõik saaksid näha ja kingiandjat viisakalt tänada. Kokku läks see pakkide lahtikatkumine üle kahe tunni. Kõige viimaseks valasime tühjaks oma sokid. Saime jälle paari nädala varu komme, mandariine, pähkleid ja totakaid nunnusid pisikesi vidinaid. Praegugi seda blogi kirjutades söön šhokolaaditahvlit, mille peal oli kiri $1.000.000.000, In Santa We Trust. Ma täitsa imestasin, et kõik sugulased saatsid ka mulle kingitusi. Ma olen neid näinud ju ainult ühe korra. Sain neli raamatut, t-särke, kosmeetikat, pisikesi kunstikomplekte, tennised ning kindlasti oli midagi veel.
Aeg peale jõule on läinud vaikselt. Pole eriti midagi teha ja kuna me kolisime keset metsa, siis ei saa ka suvalisel hetkel sõpradega välja minna. Mind on paar korda ikka kutsutud ning ma olen sunnitud ära ütlema, kuna mu vahetusvanemaid autoga kodus pole. Kuigi enamus inimesi on jõuluks Michiganist väljapoole reisinud. Kuna, nagu ma ennegi maininud olen, Brightonis rikkurid, siis on paljudel majake näiteks Floridas või Californias, kuhu jõuluajal koos perega reisitakse. Autovajadus ongi vist asi mida ma USA väikelinnade puhul kõige rohkem vihkan - täielik sõltuvus autost. Mitte kuhugi ilma selleta ei saa. Suurlinnades on vähemalt metroo või buss. Peaks Eesti koolitööga tegelema, aga erilist tuju selleks pole. Sain endale jõuluks sõbrapaelade meisterdamise komplekti, olen umbes kümmekond paela juba pununud, üritan järjest raskemaid mustreid järgi teha. Ma ei tea kuidas teised võp-id praegu selle ajaga toime tulevad. Mina küll ei suudaks ette kujutada praegu veel poole aasta siinveetmist. Ma tahan küll tagasi tulla, aga seda omapead, mitte teistest sõltuvana. Oleks palju lihtsam, kui mul oleks oma autojuhiluba. Nüüdseks olen ma täielikult mõistnud, miks siinmaal 16-aastane endale lubasid taodelda tahab. Ilma autota lihtsalt ei saa. Nüüd jõudis siis minuni see koduigatsus nagu ma enda postitust ülelugedes avastasin. Kõigi sõpradega on juba hüvasti jäetud ning ainult toas istumine jäänud. Üks kohver sai juba pakitud enne kolimist, sinna panin kõik need asjad, mida mul enne tagasilendu vaja pole, kuigi paar korda on ikka tulnud seda kohvritki avada. Näiteks ei osanud ma üldse arvata, et me ujuma läheme basseini ning muidugi olin ma oma bikiinid kohvri põhja visanud. Vaadates palju mul asju on, ei oska ma kuidagi ette kujutada, kuidas ma kahe kohvriga, mis kokku üle 46kg kaaluda ei tohi tagasi saan. Ma tean, et juba õpikud iseenesest on oma viis kilo. Eks ma tulen kuidagi toime, mis mul muud ikka üle jääb. Vana-aasta õhtu tuleb igav. Nagu eelnevalt mainitud, enamus mu sõpru on ära ning tõenäoliselt tuleb mul lihtsalt koos vahetusvanematega kodus istuda. Lamest New-Years Eve ever. Aga peale seda 5 päeva, mille sisse mahub ka üks How I Met Your Mother-i uus episood, nii et kõik korras. Praeguseks kõik, see on tõenäoliselt üks minu viimastest postitustest siitmaalt. Kui ma enne ei kirjuta, siis lennujaamas ikka, ma pean Detroidi lennujaamas kolm tundi varem kohal olema ning Frankfurdi lennujaamas mul pea viis tundi vaba aega. Vähemalt pääsen ainult kahe lennuga, mis kokku ainult 11 tundi, mitte 12 (kui te arvate, et see üks tund ei oma mingit vahet, siis proovige 8.5 tundi järjest lennukis istuda ja siis veel 2,5 ja siis veel tund. Vahe on märgatav).
Kui kedagi huvitab, siis siin on mu täpne lennuplaan (kohalikud kellaajad):
05.jaanuar 2012, kell 18.10 - Detroit Metro - Frankfurt
06.jaanuar 2012, kell 8.40 - jõuan Frankfurti
                         kell 13.25 - Frankfurt - Tallinn
                         kell 16.50 - jõuan Tallinna

P.S! Kellelgi on ideid kuidas 11. klassi keemia, füüsika, bioloogia ja matemaatika arusaadavaks muuta?




































Song of the day:

Thursday, December 22, 2011

Viimane koolipäev siinpool lompi

Tere jälle. Nagu võite mu postituste rohkusest välja selgitada pole mul eriti aega olnud midagi uut kirja panna. Peale selle läheb eesti keeles kirjutamine päev päevalt raskemaks. Isegi eestlastega kõneledes üritan ma inglise keele sõnu igat pidi käänata kuna eesti sõnad lihtsalt ei tule meelde.
Eile oli mul viimane koolipäev. Mu tunded kõikusid eufoorilisest rõõmust masendava kurbuseni. Ma pole absoluutselt nutja tüüpi inimene, kuid terve päeva olid silmad märjad. See on nii kirjeldamatu kuidas inimesed kes teavad mind alla nelja kuu avaldavad rohkem emotsioone mu lahkumise peale, kui need kellega ma kümme aastat ninapidi koos olen olnud. Ma armastan ameeriklasi. Te võite öelda, et nad on pealiskaudsed, kuid vähemalt julgevad nad näidata välja oma emotsioone. Mu esimene tund oli draama, kus kõik õpilased praktiliselt lämmatasid mu grupikalliga. Õpetaja hüppas püsti ning küsis, miks ma seda varem ei maininud, et ma ära lähen. Siis andis ta mulle oma e-maili ning palus kirjutada aeg-ajalt. Loovkirjutamise õpetaja ütles, et ma kirjutan paremini kui osad ameeriklased. Matemaatika õpetaja oli selline väga isalik ning ütles, et kõik hakkavad sind igatsema. Geoloogia õpetaja kargas samuti püsti ning hüüdis üle klassi: "Sa lahkud?!" Joonistamise õpetajal olid peaaegu pisarad silmas. Ma armastan Eestimaad, oma sõpru, peret, kuid eestlastel on nii palju ameeriklastelt õppida. Ma tulen varsti koju, kuid südames jään ma siia. Siin ma leidsin koha, kus ma ei pea olema keegi teine. Kojutulek saab olema raske. Ma ei kahetse, et ma tulin semestriks. Ma nägin kõike, mida oli vaja. See oligi mu eesmärk - vaadata, kas Ameerika oleks minu teema. Jah, see on. Mul on öelda teile ainult üht: palun ärge kartke näidata oma tundeid. See on nii eriline, kui sa saad istuda võõra inimese kõrvale, öelda tere ning alustada vestlust ilma kahtlustavate "mida sina siit otsid" pilkudeta. Teine asi - minu stiil. Ma olen alati olnud omamoodi ning uhke selle üle, kuid siin ei tunne ma ennast selle pärast erakuna. Teistsuguseid koheldakse võrdsetena. Ma arvan, et tegu võib olla USA vägagi mitmekesise elanikkonnaga. Ma kardan tulla tagasi külma Eestisse. Ärge mõistke mind nüüd valesti, on palju asju, kus Eesti on Ameerikast pea jagu üle. Ühtsustunne näiteks. Vaadake laulupidusid, laulvat revulutsiooni, vabadussõda. USA ei ole ühtne riik. Liiga palju rahutusi riigi siseselt, tööpuudus. Kolm protsenti rikkureid teenib rohkem raha kui 70 protsenti ülejäänud elanikkonnast. See pole õiglane. Maailm pole õiglane.
Ma olen jätnud teile oma selle postitusega loodetavasti killukese mõtlemisainet. Ootan kannatamatult jõule, olen viimased nädal aega kinke pakkinud. Meie pere kingid ei mahu enam kuuse alla äragi. Imelik on tähistada jõule ilma oma pereta. Järgmine kord üritan kirjutada kohe peale jõule. Praeguseks kõik.

P.S! Esimene pool piltidest on meie eelmise kolmapäevasest näidendist ja lõpus pildid pühadeprogrammist eile meie koolis.






























Seepärast ma armastan siinseid õpetajaid

Song of the day: